Miina ja Mr Neem Sepikutega nasval. Pole ammu käinud ja kartsin et vesi on külm, panin sussi sisse soojad sokid ja tõmbasin kilekotid otsa, siis libisesid jalad sussi sees nagu jääpeal, tobe mõte. Puri tundus raske ja siis lubasin endale et teen hommikuti kätekõverdusi ja söön putru. Õhtul näppan ämmakanditaadi menüüst lillkapsast ja teen kõhulihaseid. Ja nagu Neem õieti arvas, siis praegu lambanahal istudes ja õlut limpsides muigan endamisi, et inimene võib ikka ahastuses rumalaid mõtteid mõelda ;). Punkti pani päikselisele päevale viimane race Mändjala poole. Super, lasime mööda kaldaäärt, päike paistis, võrke ja heina polnud ja kuna mu nurk on anyway kehva ,siis ei pressinud isegi seda enam. Lihtsalt lasime tuulel ennast kanda. Vaatasin kahvatu hall-sinist vett ja kuidagi naljakalt varjutas argimuresi selline fraas ühest vanast laulust „O what a wonderful world”
Võibolla hakkan vanaks jääma või on hormoonidega midagi , et nii emotsionaalselt end mõttelt taban, samas pidi õlles ka palju naishormoone olema. Pärast 6-endat pudelit hakkan lolli juttu ajama ja ei oska enam autoga sõita ;)
Vesi ikka uskumatult soe veel, tuult !

igatpidi oli hea sõita. polnud ammu saanud väiksemat kui formulat, mekkida. Muljed: 7.0 tiib rebenes tagant poomikinnituse juurest 30 cm vertikaalis katki. Kuna tundub et neid rebenemisi on juba liiga tihti, siis tundub ,et peab ämmakanditaadi zaika-le (õmblusmasin) vist elu sisse puhuma ja ükskord sellelt Olegilt leiva suust rebima ;)

Nasva, peale Hiiuma BF-i on haigusepisik ikka kimbutanud, selline väsimus on peal. Kohvitassi tõstes juba väsin ära ja julm unekas on peal. Selle haiguse nimi on vist laiskuskontiites :) Anyway, arvasin et 5-11 knot-ga saab sellest formulaga jagu. Teiselpool jõge passisid slaalomiässad nagu märjad kanad räästaall ja ootasid pigem lõpuvilet kui tuult. Tõmbasin alt, tavalisest trimmist 1 cm vähem, sest tundus ,et tuult nagu polegi, mis oli muidugi viga. Muulitagant välja saades hakkas puri hullult kangutama ja lasin kaldale tagasi ja tõmbasin juurde. Ikkagi , kuna Mr Neeme oli laupävasest slalli tasemetööst pehme, siis puudus mul tahtmine ennast piitsutada. Tuul tõusis mingi 10 m/s-i kohati ja sõit läks ebamaugavaks, ning ma lõin käega. Tuulega tuli see nõme laine ka. Ühesõnagea "tekk torgib ja padi oli kõva"

Mida teeb "õige" surfimees siis kui tuult pole ? Õige surfimees teeb plusse kodus, niidab muru ,kastab tomateid, käib naise ja ämmaga kontserdil tättet kuulamas, teeb remonti ,vahetab akent ja poleerib uime ja mastijalga. Teeb oma kallile kaasale mašaasi ja tõotab käsi südamel ,et just tema on elu armastus, mitte surf, aga niikui lehed sabisevad puudel, siis akutrell laskub vabalangemisse maapoole ja enne kui see maaga kontakti saab on "õige" surfar juba nasval ;)
Tuult jätkus vahelduva eduga paariks tunniks. Triikisime Mr Neemega terve kaldaaluse ja korjasime kogu adru ja vetikad ilusti kõik uime taha :)
Hoiame koduranna ikka puhta onju

Nasva peale kella viit, kõva litter ikka veel peal, no Alari mastist ikka kõvem, youknow :)
R.I.P Mu ületõmmatud 6.0 oli selgelt ole, kuigi hakkasin ära harjuma, sest nautisin seda meeletut kiirust. Vahetasin Mr Neemega taglase 5,2 vastu sest mul laud 123 L ja temal 105L hakkas selle tiivaga veealla peitu pugema kohati. Polegi vist Nasval sellist talutavat lainet ammu kohanud. täitsa mõnus oli, vahepeal tekkis laineharjale vahutav tipp ja proovisin selle otsas kohe tasakaalu :)
See sõit oli nagu lohutusauhind Aegna maratonile , sain trapetsi mõttest aru ;)