Nasval meie "offisi" juures sain vette üpris õhtusel ajal, Vahur ja Hannes hakkasid tasapisi oma sessiooni lõpetama. Puhus taas SW ja väga hästi, samale setile 4,2 Goya Guru ja 76 JP laud. Sain mõnusalt sõita ja kindlustunne tuleb aina enam tagasi. Kui mina lõpetasin, asus merd kündma Marek ja sai samuti oma 4,7ga suurepärased elamused.

esimest korda sel aastal "päriselt" vee peal kui Jäälõhkuja võistlus välja arvata. Puhus edelast 4,2 purjele täpselt parajalt, ehk siis väga ok. Laud 76 JP.Triibutasin Nasval hotelli pool õhtul üksinda, kuna kõik olid juba ära läinud. Üritasin tunnetust taastada, proovisin jibe, veestarte ja niisama kihutasin. Jäin rahule.

Tori abajas, -1C, N 4-8 ms, vesi +2C, väga keerulised tuulelolud, olen korraldamisega enamvähem graafikus, jõulumehe riided selga ja sõu võib alata, vesi, vist ikka hullult külm pole, vähemasti läbi sussi ei saa miskit aru, tuul on nugakülm ja märg poom proovib sõrmi maha lõigata, õnneks on adrenaliini piisavalt ja 2 sõitu isegi teen korralikud stardid ja võidan pika puuga, siis võtan asja mönuga ja üritan lauda glissi ajada, jään starti 2 korral hiljaks ja tchillin siis niisama, ... täitsa äge surfipäev oli, jalutajad vahtisid ikka silmad punni, kui nägid näärimeest surfilaual ja selline tähelepanu mulle meeldis, peaks sagedamini seda kostüümi kandma..., pildil ma harjutan kaldastarti.

nagu Johannes juba kirjutas, võistlus sai peetud ja oli tõesti väga vahva. Parasjagu nii külm oli, et jõudsin mõelda, kas oli mul siis tarvis end kirja panna... Aga kalipso sees tegelikult oli täitsa ok, ainult muidugi jällegi kätega oli häda. Seekord olin sõrmkinnastega ja ikkagi väsivad käed metsikult ära. Kuna oli väga pagiline tuul ja minu jaoks oli seda 6,0 purje ikka palju, siis vahepeal oli tõesti selline tunne, et keset lahte viska puri käest ja kõik, no küüneotstega hoidsin veel vaevu kinni. Ja suur oli muidugi mu üllatus kui kohtunik John ütles, et nii Anneli, veelkord ja veelkord sõitma. Nimelt kuna meid oli võistlemas nii vähe, siis pidime kõik tegema päris mitu sõitu. Ma olin eelnevalt valmis mõelnud et no üks sajameetrine ots edasi ja tagasi ning siis langen ma ju nagunii välja. Aga võta näpust, sõitsime kokku hoopis paar tunnikest, rada polnud ka mitte nii väga lihtne minu jaoks, eriti esimese allatuulemärgi võtmine, no mitte kuidagi ei saanud sõidetud otse allatuult, pidin siis vingerdama kuidagi sinka-vonka ja igatahes kiljumise pealt ma ka kokku ei hoidnud:) Nagu Johannes vee peal mainis mulle, et see pidi psühholoogiline relv olema. See oli mul ka elu esimene võistlus, seega peab rahule jääma, et igas sõidus viimane olin. Ühe korra tegin ka avalikult sohki ja jätsin ühe märgi vahele, kuna vaatasin, et olin nagunii juba pika puuga maha jäänud, siis teistel vähem ootamist. Igaljuhul oli positiivsete muljete rohke päev ja selline traditsioon võiks meie klubile kindlasti jääda. Loodame, et järgmisel aastal juba rohkem võistlejaid ka. PS. Johannese ja Veiko kostüümid olid väga lahedad.

https://picasaweb.google.com/Johkaj/SurfilaagerSantaMarias